Trenn

Viimaste päevade põnevaim uudis on see, et hakkasin lõpuks ometi siin trennis käima ning tegin sellega teoks ühe oma ammuse soovi - proovida mõnd võitluskunsti. Olin ammu juba siin erinevate spordiklubide kodulehti vaadanud ja tavaliselt jõudsin ma järeldusele, et võiks ujumas käima hakata, kuna mingi jõusaaliga liitumine tundus liiga kallis. Nüüd hakkasin aga uuesti erinevaid grupitrenne uurima ja selgus, et need polegi nii kallid. Ühes spordiklubis õpetatakse siin igasugu erinevaid võitluskunste ning lugedes neid tutvustavaid jutte ja tehes ise ka natuke uurimistööd, vaatasin ma, et mulle meeldiks kõige rohkem jiu-jitsu. Kõhklusi tekitas ainult see, et kõikidel tutvustavatel piltidel olid paista ainult suured tursked šoti mehed, mõtlesin, et ei tea, kas mind üldse lastaks sinna trenni. Eelmine nädal saatsin siis meili, et uurida, kas täiesti algajatele ka ruumi on, ning vastati kohe, et muidugi on, tulgu ma ainult mõnel teisipäevaõhtul kohale ja küsigu "Tommy"-t. Ma olin selle vastuse üle päris rõõmus, aga siis taipasin, et mu nimest ei ole ju üldse aru saada, mis soost või mis kasvu ma olen, nii et kogu asi võib ikkagi katki jääda. Otsustasin siiski lihtsalt kohale minna, kuna teisipäeviti pärast jiu-jitsu tundi on seal "ainult naistele" tai poksi trenn, mõtlesin, et halvimal juhul hakkan siis seal käima (poksikindaid eriti ei fänna, jiu-jitsu tundus üldse palju huvitavam ja mitmekülgsem).

Viskasin kotti suvalise t-särgi ja põlvpüksid ning marssisin siis julgelt kohale (õnneks on spordiklubi must umbes kümne minuti kaugusel). Selgus, et neil pole mingit erilist eesruumi, vaid uksest sisse astudes näed sa kohe suurt poksiringi ning mattidega põrandat, kus inimesed parajasti sangpommidega harjutusi tegid. Lisaks sattusin ma kohe inimsumma keskele, kes, nagu hiljem selgus, ootasid kõik jiu-jitsu tundi (ning vaatasid mind väga üllatunud näoga). Ma ei lasknud ennast sellest kõigest siiski häirida ning leidsin üles selle "Tommy" (kui üldse võib kellegi puhul kasutada sõna "mehemürakas", siis tema on see õige näide), kes oli muidugi väga lahke ja sõbralik, ning ütles kohe, et ma teeks kõike kaasa (esimene trenn on tasuta), siis ma saan aru, kas see sobib mulle või mitte. Trennis oli kuskil 20 inimest, paljud ilusates valgetes rüüdes ning erivärviliste vöödega, aga õnneks oli palju ka tavalistes spordiriietes inimesi. Soojendus oli väga aktiivne ning ma kartsin juba, et kui sellise tempoga asi edasi läheb, ei jaksa ma küll kaasa teha, kuid siis jagati meid paaridesse ning saime asja rahulikumalt võtta. Õnneks oli peale minu veel üks tüdruk kohale ilmunud (ta oli vist umbes 13, kuid minust loomulikult pikem ja profim), kellega mind siis paari pandi ja kes mulle põhilisi lööke ja võtteid õpetas. Treener käis muudkui ringi ja näitas kõigile nende tasemele sobivaid harjutusi, nii et kellegi jaoks polnud midagi liiga lihtsat või ületamatut. Edasijõudnud viskasid muidugi üksteist järjest üle selja maha ning virutasid päris tugevate matsudega, aga minule näidati esimesi rahulikke võtteid, kuidas ennast mingitest haaretest lahti saada, ilma et peaks suuremat jõudu rakendama. Jiu-jitsu peakski sobima kõigile just sellepärast, et seal kasutatakse vastase jõudu tema enda vastu, nii et ka minusugusel on lootust. Treener tundub väga äge olevat (küsis muidugi kohe, kas ma olen siis "poolast või tšehhist?"), suudab väga edukalt õpetada nii erineval tasemel inimesi (ainult korra väänas ta mu rannet nii, et sellest käis läbi tugev raksatus, mis teda palju rohkem ehmatas, kui mind, kuna mu liigesed kipuvadki nii tegema). Kokkuvõttes jäin ma väga rahule ning hakkan seal kindlasti ka edaspidi käima, kuna: 1) selline korralik võhmatrenn tuleb laisa tudengielu juures ainult kasuks; 2) kuigi ma pole otseselt väga stressis ning ei arvaks ka, et pingete maandamiseks on just poksikoti tagumine kõige parem variant, oli pärast trenni lõppu positiivne emotsioon ikkagi väga tugev; 3) mingid põhilised enesekaitseoskused ei jookse kellelgi mööda külgi maha. Ootan juba põnevusega reedest trenni (ehk paranevad selleks ajaks ka paistes sõrmenukid ära - algaja asi, virutab ikka täie jõuga, aga vale kohaga), saab siis näha, palju mul eilsest kiirkursusest meelde on jäänud.