.

RFM oli seekord gruppidesse jagatud, aga miskipärast ei tulnud esimese grupi omadest eriti keegi kohale, teine oli aga täiesti täis, nii et all pisikeses stuudios kippus päris umbseks. Tegime natuke tutvust stuudiotehnikaga, uurisime igasugu erinevaid mikrofone, mida me laenutada saame (ja saime teada, milliseid kohe üldse ei oleks soovitatav maha pillata, sest mõned olid ikka pööratult kallid) ning vaatasime natuke, kuidas akustilist kitarri lindistada. Pärast tundi küsis õppejõud mu käest rõõmsalt "did any of that make sense to you?" ja ma vastasin sama rõõmsalt "no", aga me mõlemad leidsime, et küll ma hakkan aru saama ja eks ma ikka neile kunagi järele jõuan. Tegime siis veel kiirelt oma CMS-i kodutöö ära, saatsime meilid paarile advokaadile ja raamatupidajale ning sõnastasime oma visiooni:

Strategy Statement

Rockit Frog Records makes every effort on ensuring a modernised, comfortable, secure and friendly place for artists to come and record.  We do our up most to guarantee high standards of professionalism to give small, unsigned artists a larger knowledge of the music industry.

Our main aims are:

Ensuring a well-equipped and comfortable place for employees to work

Giving a chance for unsigned artists to gain exposure and release material

Understanding the need for financial sustainability in working in the music industry

Acknowledging the difficulties in surviving in the music industry

Having the ability to network professionally to other ore established record companies to improve our own

Kolmapäeva õhtul oli unionis Man Night (teisipäeval oli Ladies Night, aga keegi ei viitsinud eriti minna), kuhu ka kõik tüdrukud siiski oodatud olid, nii et läksime sõpradega sinna, et saada osa mingi kiirtoidukoha sooduspakkumisest, mis oli mõeldud ainult selleks üheks õhtuks. Kahjuks hindasime aga oma võimeid üle (olime ka just kodus söönud), nii et vaevlesime veel tükk aega oma pitsavirnadega, jaksamata neid ära süüa.

OMP-s oli meil külalislektor, kes kujundab paari ajakirja, tema rääkis meile siis põhiliselt sellest, mis reeglite järgi me peaks oma kodulehte kujundama, millele tähelepanu pöörama ja millest hoiduda. Lisaks lasi ta meil veel ühe online-pilditöötlusprogrammiga paar harjutust teha, nii et kõik õppisid midagi uut ja praktilist. CMS-i alguses oli meil tunniajane loeng sellest, kuidas kasutada raamatukogu kataloogi, mille peale enamik klassist jäi äkitselt väga uniseks (see loeng oleks eelmise aasta alguses ehk tõesti kasulik olnud, aga nüüdseks ei olnud selles mulle midagi uut, nii et ka minul vajus vägisi silm kinni). Kerge pahandus tekkis ka sellest, kui üks kursusekaaslane otsustas seda Facebookis kritiseerida ning David Scott seda nägema juhtus, nii et üsna varsti oli see postitus kustutatud. Aga kui me oma päris tunni juurde jõudsime, läksid asjad kohe huvitavamaks, seekord keskendusime peamiselt lepingutele, mis meil tuleb mängult oma artistidega sõlmida. Järgmiseks korraks peamegi otsima 10 artisti, kellele me tahaks pakkumise esitada ning valima sealt välja kolm lemmikut, parimale neist hakkame siis kohe lepingut koostama.

Täba hommikul suutsin ma teha midagi sellist, mida pole vist varem kunagi juhtunud, või kui et kunagi põhikooli/gümnaasiumi aegadel, aga siis oli alati kõrvaltoast ema võtta, kes viga kiirelt märkas. Õigemini, vea tegin ma juba eile õhtul, pannes äratuskella tund aega hilisemaks, kui vaja, kuid oleks ma seda hommikul kohe märganud, oleksin ikka ilusti jõudnud. Istusin oma toas ja sättisin ennast valmis, vaatasin, et kell on kolmveerand, mõtlesin, et mul on aega veel küllaga ja mida ma kõike veel hommikul söön, siis taipasin aga, et kell on 9.45, mitte 8.45 ja loeng algab kell kümme. Väga ahvatlev oli mõte üldse mitte kohale minna ja rahulikult hommikut nautida, aga otsustasin siiski, et ei, olen korralik õpilane ja lähen ikkagi kohale. Kokkuvõttes hilinesin ma vaid 15 minutit (ja ei olnud sugugi viimane inimene, kes klassi astus), aga söömiseks või mingiteks iluprotseduurideks ei jäänud siis enam aega. Tavaliselt teeme me Songwritingus pärast lühikest loengut väikese pausi, millele järgneb praktiline pool, mõtlesin, et saan sellel ajal midagi süüa osta, aga ei, nagu kiuste jäi see täna ära, nii et oma hommikusöögi sain lõpuks kätte kell kaks, kui ma tagasi koju jõudsin. Tunnis keskendusime täna meloodiale ning ülesanne oligi kirjutada ühele luuletusele meloodia ning see loomulikult pärast ette kanda. Kuna mu paariline aga keeldus laulmast (või ütles, et hea küll, ma võin siis ise kitarri mängida, tema kahte asja korraga ei tee), tuligi mul oma hirmust üle saada ning lõpuks klassi ees laulda. Ideaalis oleksin ma selle tüki ette võtnud mõni teine kord, kui ma oleks ehk veidi parem välja näinud ning kõht poleks ka nii hullusti korisenud, aga midagi polnud teha. Väriseval häälel kandsingi meie viisijupikese ette ning kuna hinnata tuli seekord ainult meloodiat, mitte esitust, saime me päris häid kommentaare. Loomulikult ütles David Scott, et nii tore oli mind kuulda ja et ma peaks ikka rohkem laulma, ja ega ma seda vabatahtlikult ei tee, aga kokkuvõttes polnud see (taaskord) nii õudne, kui ma oodanud olin.