.

Olin kartnud, et ei saa esmaspäevahommikul üldse voodist välja, kuid mu suureks üllatuseks polnud jalalihased peaaegu üldse valusad, nii et sain täitsa vabalt liikuda (kuigi millegipärast eriti pikalt jalutama ei kippunud). Eks ma venitasin muidugi koju jõudes jalgu korralikult, ju siis see mu päästiski. Ühe kena pildi leidsin veel:

RFM jäi kolmapäeval ära, kuna lektor on kuskil reisimas, aga järgmisel nädalal peaks kõik jälle tavapärane olema. OMPs tegelesime jälle pilditöötlusega (sellisel leheküljel). CMS-is oli meil esimene kardetud 'läbirääkimisoskuste' tund, kus alguses oli teoreetiline osa, nagu ikka, pärast tuli aga kahel õnnelikul klassi ees läbi mängida ühe auto ostu-müügi stseen koos tingimisega. Õnneks leidus eile veel vabatahtlikke, kes käe tõstsid, kuid järgnevatel nädalatel hakkab õppejõud kindlasti oma tahtmise järgi osalejaid valima, mis tundub väga hirmutav. Terve ülejäänud klass pidigi kohe istuma ettepoole, et oleks võimalik ikka iga liigutust, näoilmet ning väikseimatki kehakeele signaali jälgida ning pärast analüüsida ja kritiseerida. Klassi ees esinemine on niigi hull, aga kui kõik sind veel nii pingsalt vahivad ja pidevalt märkmeid teevad, siis ma ei tea, kuidas ma selle välja kannatan. Aga eks kõik ained nõuavad mingil määral eneseületamist ning õnneks pole ma ainuke, kes nii tagasihoidlik on ja tähelepanu keskpunktist pigem kõrvale hoiaks.

Kuna David Scottil oli terve see nädal käsil mingi projekt Songwritingu magistriõpilastega, andis meile tundi Stuart Kidd, kes meiega ka eelmine aasta tegeles. Täna keskendusime struktuurile, rääkisime erinevatest levinud vormidest (ABA jne) ning lõpuks jagunesime jälle paaridesse-kolmikutesse. Iga grupp pidi kolm korda järjest täringut veeretama ning iga number määras meile ühe reegli, mida me lugu kirjutades järgima pidime. Meie saime endale ettekirjutuseks AAA vormi, kus loo pealkiri on iga salmi esimene rida, taktimõõt ei tohtinud olla 4/4 ning pealkirjaks pidi olema küsimus. Kuigi esmapilgul tundus tunni ajaga terve loo kirjutamine päris keeruline, oli kindlatest reeglitest siiski palju abi ning tunni lõpus kandsime oma geniaalse "How Are You Today?" loomulikult ka ette, mina õnneks seekord klaverit mängides. Ma ei väsi endiselt imestamast, et ma olen siiamaani kõikide ülesannetega hakkama saanud ning neid lausa nautinud, enam ei tunne ma selle tunni ees hirmu ning kui ma just väga väsinud pole, võin reedeti päris rõõmsalt kooli kõndida.

Nädalavahetus tõotab tulla omamoodi huvitav, kuna nii Theo kui Ewan on ära sõitnud, ehk siis korter on tervenisti minu päralt. Eks näis, kas kutsun sõbrad siia, või lähen ise kõigile külla, üksi siin konutada igatahes ei kavatse. Pole vist veel siin blogis maininud, et tänu UK geniaalsetele immigratsiooniseadustele tuleb Danielil kahjuks tagasi Kanadasse minna, siia tohiks ta jääda ainult siis, kui tal oleks väga kõrgelt tasustatud töökoht, mida niisama naljalt ei leia (üliõpilasühenduse presidendi koht andis talle üliõpilasviisa). Kuigi Kanada kuulub Rahvaste Ühendusse ning ametlik riigipea on Elizabeth II, on kanadalasel siin vähem õigust olla, kui mingil suvalisel ida-eurooplasel, kelle kodumaa on kuidagi Euroopa Liitu pääsenud. Ega me keegi selles erilist loogikat ei näe, aga kui Daniel nüüd tagasi ei lähe, saadetaks ta mõne aja pärast välja ning siis ei tohiks ta Šotimaale viie aasta jooksul naasta. See nädalavahetus on tema jaoks siin viimane, nii et selle tähistamine tuleb kindlasti ka kuidagi ette võtta.