.

OMP-s vaatasime eile erinevaid sotsiaalmeedia lehti ja igasugu muid huvitavad saite, mida me oma reklaamikampaanias kasutada saame. Nimekiri on muidugi hästi pikk, ühelt poolt tahaks ju kõikjale kontod teha, samas on nende haldamisega tükk tegemist, nii et tuleb ikkagi kindel valik teha. Lisaks rääkisime sellest, mida see Facebooki-ajastu üldse tähendab ning milliseid nippe igasugu firmad kasutavad, et neid suures infotulvas tähele pandaks. Ühesõnaga, mõne suurema online-kampaania läbi viimine on korralik täiskohaga töö, kõikidelt erinevatelt kontodelt tuleb muudkui uudiseid postitada, teiste inimeste kommentaaridele vastata ning hullult pingutada, et potentsiaalsed kliendid pidevalt su lehekülge külastaks.

CMS-is saime kiita, 18-st grupist olid nädala jooksul lektorile oma edusammudest teada andnud tervelt kaheksa, nii et sellega läks meil õnneks. Järgmiseks nädalaks on aga veel keerulisem ülesanne: leida endale advokaat, raamatupidaja, panna kirja kõik kulud-tulud, arvutada välja, palju me endale palka maksame ning elamisrahaks jätame. Ühtlasi tuleb sõnastada oma firma äriplaan/visioon, ehk siis mingi tutvustav tekstike, mis meeldiks nii klientidele, investoritele kui ka koostööpartneritele. Igasugused piirid kujuteldava ja tegelikkuse vahel on järjest ähmasemad, mistõttu läks tunnis ka korralikuks aruteluks, mida me täpselt tohime ja ei tohi ette kujutada (päriselus valiksime endale vähemalt elamisväärse korteri, selle arvestuse jaoks võiksime aga kirja panna, et elame kõige jubedamas linnaosas ühetoalises korteris koos 10 inimesega jne). Ega kõik päris selgeks ei saanudki, aga õppejõud lubas järgmiseks korraks kindlamad reeglid välja mõelda.

Õhtul käisime veel unionis, kus toimus järjekordne "rannapidu" - enamik inimesi oli lühikestes pükstes/suvekleitides ning kandis käes väikest liivaämbrit või keha ümber ujumisrõngast. Kuna mina aga üritan endiselt oma tervist hoida (nohu on juba natuke järele andnud), otsustasin ma panna demonstratiivselt selga oma kõige paksema, pehmema kampsuni, teksad ja saapad. Solidaarsusest pani ka üks mu sõbranna end paksult riidesse ja nii me siis kahekesi boikoteerisimegi seda rannapidu, tellisime kokteilide asemel endale kannudega teed ning tundsime ennast väga mõnusalt.

Viimases hädas kirjutasin eile õhtul Songwritingu jaoks ühe väikese salmi ja refrääni ning läksin üsna närviliselt hommikul tundi. Alguses rääkisime jälle niisama lugude kirjutamisest ja inspiratsiooni hankimisest, tunni teiseks pooleks jagati meid aga paaridesse ning paluti kodus kirjutatud sõnad ja uus meloodia kuidagi kokku panna. Ega seda lugu väga kirjeldada ei saa, mille me valmis tegime, aga tunni lõpus tulid kõik lood esitamisele ning väga lahe oli kuulda, kuidas ühe loo põhjal saab nii palju erinevaid asju kirjutada ning kuidas ükski ei meenuta enam originaali. Selliseid ülesandeid hakkame igal nädalal tegema ning olles esimesega enam-vähem hakkama saanud, ei tundu see enam nii hirmutav, kui alguses kartsin.