Viimased päevad on päris kiired olnud, nii et mingid huvitavad detailid on kindlasti juba meelest läinud, aga üritan siiski need kuidagi kokku võtta.
Kolmapäeva õhtul oli Unionis suur halloweeni-pidu, mul polnud aga endiselt ühtegi head ideed tulnud, nii et plaanisin juba ilma mingi erilise kostüümita minna, kuid lõpuks päästis mu au kodust leitud rull hõbedast teipi, mille ma endale jalgadele ja kätele tõmbasin - olin "kriipsujuku" (aitäh, Emilia). Terve õhtu pakkusid inimesed välja igasugu tegelasi, kes ma nende meelest olema pidin ning hakkasid naerma, kui ma selgitasin, et sellel pole üldse mingit keerulist tagamõtet. Nii et selline viimase hetke lahendus päästis hädast välja küll. Enamik inimesi oli loomulikult kostüümidega hästi palju vaeva näinud, see on siin ikka nii tähtis ja oodatud päev, et kõigil on juba nädal aega varem täpselt teada, mis nad selga panevad. Mõned tüdrukud olid, nagu ikka, otse "Mean Girls"-ist välja astunud, aga palju oli ka igasugu lahedaid filmi- või videomängutegelasi (läksime pärast veel linna peale, ühel hetkel nägin omavahel vestlemas kaht identset Captain America't, kõiki kohatud Bane'e ei jõudnudki kokku lugeda). Lisan ühe kiiruga tehtud pildi enne välja minemist, saate aimu mu kostüümi lihtsusest:
Neljapäeva hommikul oleks nii hirmsasti tahtnud koju magama jääda, aga kogu pidustused polnud mõistagi veel läbi. Kella kümneses OMP loengus oli meid tervelt 7 tükki, kõik enam-vähem poolunes, aga õppejõud oli väga mõistev ja lasi meil lihtsalt varem ära minna. Lõunapausi ajal käisime Ewani ja Theoga vaatamas üht korterit, kuhu me nüüd kohe varsti kolime (see oli meil ammu juba üsna kindel, ühe sõbra isa annab selle üürile, aga me polnud ise veel kohal käinud). Korter on väga ilus ja suur, nüüd jätkub igaühele ilusti oma tuba pluss veel üks varumagamistuba, mida me arvatavasti kasutame teise elutoa/muusikaruumina. Köök on parajalt suur, kõik toad on ilusad ja korralikud ning igal pool on hästi palju sisseehitatud kappe ja riiuleid, nii et vähemalt alguses peaks kõik meie koli ilusti ära mahtuma. Valisime endale juba toad ära, mina krabasin endale kõige väiksema toa, mille plussiks on vaade meie (üldkasutatavale ja imetillukesele) aiale, pluss veel mõnus konku (ma ei tea, mis on "walk-in-wardrobe"-i ilus eestikeelne variant, aga mul on võimalus endale midagi sellist seal tekitada), nii et ma olen väga rahul. Kui me lõpuks sisse kolime, teen portsu pilte ka, eile ei olnud mul kaamerat kaasas.
Pärast CMS-i loengut, kus me harjutasime juba päris lepingute läbirääkimist, ei saanud ma sugugi koju puhkama minna vaid suundusin otse grimmi. Nimelt olin ma mõned nädalad tagasi lubanud osaleda vabatahtlikuna ühes suures maastikumängus, mis eile Unioni juures toimus. Mängu sisuks oli halloweenile kohaselt maailmalõpp ja zombid ning mina olin nõustunud olema üks nendest kaheksast, kes siis mängule registreerinud umbes kaheksakümment inimest 2 tundi taga ajavad ja neid "nakatada" püüavad. Meile kõigile tehti korralikud zombinäod pähe, ja mitte mingite tavaliste näovärvide, vaid ikka õige kunstverega, suuremate haavade konstrueerimiseks kasutati vedelat lateksit, mis siis näo peal tugevaks kihiks kuivas. Olin ennast kirja pannud ainult sellepärast, et üks sõbranna tahtis seltsi, ning veel hommikul polnud ma sellest mõttest sugugi vaimustuses, kui ma aga juba sobivalt õudne välja nägin ja inimesed kohale hakkasid jõudma, läks kõik juba päris põnevaks. Mäng toimus kooli ümbruses õues, lindiga piiratud suurel territooriumil, kuhu sisse jäid parklad, teed, igasugu peenrad ning suurte puude ja põõsastega alad, mille vahel sai hiilida. Teoorias oleksime me pidanud kandma katkiseid vanu riideid ning tegema seda kõike enam-vähem t-särkide väel, nii et ka meie käed saaksid haavu täis joonistatud, praktikas oli aga ilm nii külm, et kõigil olid joped seljas, lukud kurguni kinni ning kapuutsid peas, mis muutis muidugi tavainimeste sekka sulandumise palju kergemaks. Nii palju meil vähemalt vedas, et otseselt ei sadanud, aga kuna rohi oli veel märg, võis mängu lõpuks juba rahulikult pahkluusügavustest lompidest läbi jalutada, jalad lirtsusid niikuinii. Õnneks ei kestnud mäng ka päris kaks tundi, kuna zombid said kõik inimesed enne kätte (tänu sellele, et kaotajatel oli võimalik väikese tasu eest lasta end samuti zombiks muuta, nii et lõpuks oli meid kordades rohkem, kui tavainimesi). Kokkuvõttes oli see väga lahe, hea mõte ja korralikult teostatud, tundus, et kõik osalejad jäid ka rahule. Selline nägin ma siis välja lõpuks õhtul koju jõudes:
(maha tuli see üsna kergesti, kuigi nühkimine võttis päris palju aega, lateks koorus lihtsalt ilusti ühes tükis maha)
Täna hommikul oli üles tõusmine veel raskem, ilm oli nii külm ja vastik, aga sundisin ennast siiski ilusti tundi minema. Seekord oli alguses loeng väga lühike, meil jäi siis veel kaks tundi aega, et kirjutada valmis korralik viimistletud laul (loomulikult jälle paarides). Tunni lõpus mõtlesin küll, et nii hea oleks, kui keegi seda filmiks, kuna meil on ikka väga andekaid inimesi klassis, tänased lood olid kõik väga-väga head. Pärastlõunal oli mul paar tundi aega kodus puhata ning siis läksin jälle trenni. Täna oli teine õpetaja, nii et tegime natuke teistsuguseid harjutusi (eelmisest korrast poleks niikuinii midagi meeles olnud), sain hakkama oma elu esimese heitega ning üldse tegime palju keerulisemaid asju. Ühtlasi tuli kellelgi meelde mulle kukkumist õpetada, mis on muidugi väga vajalik, aga kohutavalt harjumatu, päris raske on keset matti püsti seista, ennast küljele kallutada ja lihtsalt kukkuda, ilma kätt ette panemata. Eks see kõik nõuab harjumist, aga jälle oli see väga positiivne kogemus ning kuigi ma olin üsna väsinud, oli koju jõudes siiski kuidagi rohkem energiat. Reede õhtut tähistan varajase magamaminekuga, et homsest jälle inimese moodi välja näha ja nädalavahetuseks ilusti väljapuhanud olla.
Pärast CMS-i loengut, kus me harjutasime juba päris lepingute läbirääkimist, ei saanud ma sugugi koju puhkama minna vaid suundusin otse grimmi. Nimelt olin ma mõned nädalad tagasi lubanud osaleda vabatahtlikuna ühes suures maastikumängus, mis eile Unioni juures toimus. Mängu sisuks oli halloweenile kohaselt maailmalõpp ja zombid ning mina olin nõustunud olema üks nendest kaheksast, kes siis mängule registreerinud umbes kaheksakümment inimest 2 tundi taga ajavad ja neid "nakatada" püüavad. Meile kõigile tehti korralikud zombinäod pähe, ja mitte mingite tavaliste näovärvide, vaid ikka õige kunstverega, suuremate haavade konstrueerimiseks kasutati vedelat lateksit, mis siis näo peal tugevaks kihiks kuivas. Olin ennast kirja pannud ainult sellepärast, et üks sõbranna tahtis seltsi, ning veel hommikul polnud ma sellest mõttest sugugi vaimustuses, kui ma aga juba sobivalt õudne välja nägin ja inimesed kohale hakkasid jõudma, läks kõik juba päris põnevaks. Mäng toimus kooli ümbruses õues, lindiga piiratud suurel territooriumil, kuhu sisse jäid parklad, teed, igasugu peenrad ning suurte puude ja põõsastega alad, mille vahel sai hiilida. Teoorias oleksime me pidanud kandma katkiseid vanu riideid ning tegema seda kõike enam-vähem t-särkide väel, nii et ka meie käed saaksid haavu täis joonistatud, praktikas oli aga ilm nii külm, et kõigil olid joped seljas, lukud kurguni kinni ning kapuutsid peas, mis muutis muidugi tavainimeste sekka sulandumise palju kergemaks. Nii palju meil vähemalt vedas, et otseselt ei sadanud, aga kuna rohi oli veel märg, võis mängu lõpuks juba rahulikult pahkluusügavustest lompidest läbi jalutada, jalad lirtsusid niikuinii. Õnneks ei kestnud mäng ka päris kaks tundi, kuna zombid said kõik inimesed enne kätte (tänu sellele, et kaotajatel oli võimalik väikese tasu eest lasta end samuti zombiks muuta, nii et lõpuks oli meid kordades rohkem, kui tavainimesi). Kokkuvõttes oli see väga lahe, hea mõte ja korralikult teostatud, tundus, et kõik osalejad jäid ka rahule. Selline nägin ma siis välja lõpuks õhtul koju jõudes:
(maha tuli see üsna kergesti, kuigi nühkimine võttis päris palju aega, lateks koorus lihtsalt ilusti ühes tükis maha)
Täna hommikul oli üles tõusmine veel raskem, ilm oli nii külm ja vastik, aga sundisin ennast siiski ilusti tundi minema. Seekord oli alguses loeng väga lühike, meil jäi siis veel kaks tundi aega, et kirjutada valmis korralik viimistletud laul (loomulikult jälle paarides). Tunni lõpus mõtlesin küll, et nii hea oleks, kui keegi seda filmiks, kuna meil on ikka väga andekaid inimesi klassis, tänased lood olid kõik väga-väga head. Pärastlõunal oli mul paar tundi aega kodus puhata ning siis läksin jälle trenni. Täna oli teine õpetaja, nii et tegime natuke teistsuguseid harjutusi (eelmisest korrast poleks niikuinii midagi meeles olnud), sain hakkama oma elu esimese heitega ning üldse tegime palju keerulisemaid asju. Ühtlasi tuli kellelgi meelde mulle kukkumist õpetada, mis on muidugi väga vajalik, aga kohutavalt harjumatu, päris raske on keset matti püsti seista, ennast küljele kallutada ja lihtsalt kukkuda, ilma kätt ette panemata. Eks see kõik nõuab harjumist, aga jälle oli see väga positiivne kogemus ning kuigi ma olin üsna väsinud, oli koju jõudes siiski kuidagi rohkem energiat. Reede õhtut tähistan varajase magamaminekuga, et homsest jälle inimese moodi välja näha ja nädalavahetuseks ilusti väljapuhanud olla.
No comments:
Post a Comment