.

Elu uues korteris möödub mõnusalt ning üsna kiires rütmis. Õnneks kindlustab aga interneti puudumine ning uue mugava voodi olemasolu selle, et ma saan ilusti välja puhatud. Enda toas olen kõik asjad lahti pakkinud, päris sada protsenti ma kujundusega rahul ei ole (mõned funktsionaalsed probleemid tuleb veel lahendada), aga üldmulje on juba päris hubane.

Kui eelnevate kuude jooksul olin ma oma arvuti kooli kaasa võtnud vaid paaril korral, teen ma nüüd seda iga päev, mis on mõnevõrra tüütu, aga midagi pole parata. Selline režiim sunnib hästi läbi mõtlema, mida mul on üldse vaja internetis teha ning igasugune ajaraiskamine jääb lihtsalt ära.

Teisipäeval pandi mind trennis paari ühe umbes 10-aastase poisiga, kellega me taseme poolest sobisime suurepäraselt (mu tavalist paarilist polnud kohal). Ainuke puudus oli see, et kui meie paarile tuli midagi ette näidata, tegi treener seda minu peal, ning kui me isekeskis harjutades tavaliselt eriti jõudu ei kasuta, siis tema väänab meid alati korralikult ja näpistab igasugu valupunkte päris kõvasti (me ju peame teadma ja tundma, kus need täpselt asuvad). Arvasin, et mul on järgmisel päeval jälle kõik kohad sinikaid täis, aga õnneks neid eriti palju polnudki, põhiliselt tegid muret lihtsalt valusad lihased. 

Kolmapäeval tegime RFM-is jälle täiesti praktilist tööd, meile anti ette üks varemlindistatud trummipartii, kus me pidime väikeseid tempo- ja rütmivigu parandama ning üksikuid soolotrummi lööke parema kõlaga lindistusega asendama. Kuigi alguses olin ma taaskord üsna lootusetu, jäi õpetajal siiski teistega tegelemisest nii palju aega üle, et ta halastas ja tuli seletas mulle eraldi. Lõpuks sain ma juba päris hästi hakkama ja olin enda üle täitsa uhke (praeguseks olen ma muidugi kõik juba unustanud, aga vähemalt korraks tuli välja). CMS-i jaoks tuli meil seekord korraldada oma bändile tuur, valida välja linnad, mida külastada, uurida välja erinevate kontserdipaikade üürimise hinnad ning see kõik kuidagi logistiliselt kokku panna. OMP-s on järgmisel nädalal väike vahearvestus, mis moodustab õnneks lõplikust hindest vaid 10%. Tegemist on lühikese ettekande/vestlusega, kus tuleb lihtsalt õppejõududele näidata, mis siiamaani tehtud on ning selgitada, miks just selliseid otsuseid tehti. Vaadake siis ka minu projekti. Kujundusega ma päris rahul pole, alguses nägi see palju tumedam ja (minu meelest) ilusam välja, aga kui õpetaja klassis ringi käies arvas automaatselt, et ma tegelen mingite vanade rokipeerudega, siis soovitas ta mul seda natuke muuta.

Songwritingus pidime seekord kirjutama päris täpsete juhiste järgi, meile oli ette antud (välja mõeldud) artisti nimi, kellele see lugu pidi minema, samuti oli teada žanr ning loo pealkiri (meie puhul "The Snowchildren"). Taaskord pidin ma tõdema, et selles tunnis on nii palju andekaid inimesi koos, iga nädalaga lähevad lood järjest paremaks.

Pärast kooli läksin ma esimest korda tööle. Tegemist on küll vaid vabatahtliku kohaga (kuna päris tööd on raske leida ning sellist kogemust on hiljem hea cv-sse kirjutada), kuid alustuseks sobib see väga hästi. Töötan sellise organisatsiooni nagu PDSA taaskasutus/second-hand poes. Organisatsioon võtab vastu riideid, mööblit ja muud pudi-padi ning paneb müüki, kogu tulu eest aidatakse inimestel, kellel pole eriti palju raha, tasuda loomaarsti arveid, juhul kui nende kalli lemmikuga peaks midagi ootamatut juhtunuma. Igati tänuväärne algatus minu meelest ning kuna ma edaspidi vaataksin ka põhiliselt poodidesse pakutavaid tööotsi, sobib selline formaat mulle väga hästi. Mu töö seisneb põhimõtteliselt lihtsalt kõigi teiste abistamises, aitan uut kaupa sorteerida ja välja panna, ehk usaldatakse kunagi mulle ka kassas olemine. Hakkan seal käima igal reedel, kella kahest viieni, pärast mida lähen otse trenni, nii et reeded hakkavad mul vaat et kõige pikemad päevad olema. Aga esimesest korrast on muljed väga positiivsed, kui ka nädal on väsitav olnud, saab trennis kõik pinged maha laadida, nii et nädalavahetuseks on jälle rohkem energiat.

Eile õhtuks olime jõudnud asjadega nii kaugele, et julgesime juba inimesi külla kutsuda, ehk siis toimus meie soolaleivapidu. Selgus, et tegelikult oligi minul õigus, kõik külalised arvasid samuti, et just mina sain kõige parema toa (mille üle ma võin ainult rõõmustada). Katsun nüüd mõned pildid ka teha, kuna enam ei näegi kõik toad välja nagu kohutavad kolikambrid.