Kolimine

See nädalavahetus oli üks väsitavamaid, mida ma siin Ayris üldse mäletan. Viimane hingetõmbehetk oli ühtlasi ka viimase blogipostituse aeg, ehk reede lõunapaiku. Trennis tegime jällegi täiesti teistsuguseid harjutusi, igasuguseid jooksmise ja hüppamise pealt kukerpalle (teised hästi kiirelt ja graatsiliselt, mina aeglaselt ja koperdades) ning ühtlasi proovisime (kummist) noaga igasugu enesekaitset. Trennist jooksin kiiruga sünnipäevale, mis kestis loomulikult varajaste hommikutundideni, nii et laupäeval oleks hea meelega tahtnud niisama lebotada. Aga selleks polnud mingit võimalust, kuna kell kümme pidime me kõik minema uude korterisse, et saada võtmed kätte ning ka korralikult üürileping sõlmida. Üürime korterit ühe sõbra isa käest, kes on väga lahke ja normaalse suhtumisega, tundub, et kui siin mingeid jamasid peaks tekkima, saavad need kiiresti lahendatud. Võtmed käes, läksime tagasi vanasse korterisse ning hakkasime mõningaid väiksemaid asju käe otsas tassima, et pühapäevaks natukenegi vähem asju jääks. Uus korter on umbes kümne minuti kaugusel, nii et me jõudsime päris mitu korda edasi-tagasi käia. Minul olid õnneks veel kõik lihased trennist päris valusad, mis tegi raskete kottide tassimise üsna kurnavaks. Millalgi pärastlõunal ei viitsinud me enam kõndida, nii et jäime koju ja hakkasime seal ülejäänud asju pakkima (mina polnud oma toaga veel alustanudki, aga ma teadsin, et saan ühe õhtuga kõik enam-vähem tehtud). 

Pühapäeva hommikul pakkisime veel viimaseid asju ning koristasime, kella kolmeks tulid meile appi Ewani tädi ja onu (kes elavad ka Ayris), kellega koos me siis asju vedama hakkasime (Theo oli tööl, nii et ta pääses kogu rassimisest). Alguses oli meie kasutada kaks tavalist autot, millega me paar sõitu tegime, õhtu poole tuli aga veel üks Ewani sugulane oma treileriga suuremat mööblit vedama. Kuna meie korter oli teisel ja kolmandal korrusel, tuli kõik diivanid, lauad ja voodid tassida alla meie kitsast ja käänduvast trepist, mis põhjustas päris palju raskusi (ühe riidekapiga jännati pool tundi, siis anti alla ja tassiti üles tagasi, kuna Ewan oli nõus sellest loobuma). Kahe auto ja treileriga pidime veel kaks korda käima, kuid lõpuks, pärast viit tundi rasket füüsilist tööd, saime kõik oma kraami kohale. Kui enne tundus meie korter hästi ilus ja avar, siis nüüd on kõik toad ja koridorid täis kastivirnu ning kui need lõpuks lahti pakkida, saab sellest arvatavasti samasugune kitsas seapesa, nagu enne. Läksime siis veel tagasi kesklinna, et osta endale natuke tervislikku kiirtoitu, kuna keegi ei jaksanud süüa tegema hakata (ega poleks arvatavasti kõiki vajalikke asju ülessegi leidnud). Kuna me olime enamiku oma nõudest veel maha jätnud, sest me polnud jõudnud neid pakkida, sõime oma viimase õhtusöögi vanas korteris põrandal maas istudes (ning pärast sellist päeva maitses toit eriti hästi). 

Esimene öö uues kodus oli väga mõnus, sest mu toas on nüüd suur ja hästi mugav voodi (vana sain välja visata). Kuid jällegi polnud meil aega pikalt puhata, hommikul läksime viimast korda tagasi, et pakkida kokku kõik nõud ning korter kolimise käigus tekkinud sodist puhtaks teha. See võttis taaskord oodatust palju rohkem aega (saime veel endale ühe autoga sõbra appi, et ei peaks käe otsas raskeid nõusid tassima), kuid kella viieks saime korteri täiesti puhtaks ning Ewan läks ja andis ka meie võtmed ära. Kuigi uus korter on palju ilusam, oli lõpuks päris kahju ära minna, elasin seal täpselt aasta aega ja sellega on ikka seotud igasugu mälestusi. 

Õhtul pakkisime (nii palju, kui viitsisime) asju lahti, kuid kõik kohad on ikkagi kaste täis ning raske on ringi liikuda ilma millegi otsa koperdamata. Kuid uuel korteril on ka üks väga suur puudus - nimelt pole siin internetti, ning millegipärast võtab selle tekitamine päris palju aega, nii et meile lubatakse seda alles detsembri alguseks. Ühest küljest teeb see mu elu veelgi hullemaks, kui eelmisel aastal, mil ma sain kodus vähemalt iPodiga netis käia ning eluga kursis olla, aga nüüd pean kõige jaoks kooli juurde minema. Vähemalt on mul aga siiski oma arvuti, nii et kõik koolitöö jaoks vajalikud failid on mugavalt olemas. Skaipida ma küll raamatukogus hästi ei saa, aga ehk saan ma seda teha oma lahkete sõprade juures, kes kindlasti mõnikord hea meelega oma wifit jagavad. Kui internetipuudus kõrvale jätta, oleme kõik väga rahul, igaüks arvab vist, et just tema sai kõige parema toa ja köögikapi ning kui me ennast korralikult sisse seame, võiks siin päris hubane olla. Pilte ma siiamaani teinud pole, ootan veel, kuni kõik toad korda saavad, et oleks näha, kui ilus siin päriselt on.