.

Reedel tähistasime suurejooneliselt Ewani 24. sünnipäeva. Kuna aga kõigil on rahadega üsna kitsas, otsustasime sõbrad lihtsalt endale külla kutsuda ja seekord mitte Glasgow-reisi ette võtta. Terve neljapäeva tegelesime koristamisega ning lõpuks oli korter nii korras, nagu ma pole seda vist kordagi näinud selle aja jooksul, mis me siin elanud oleme. Minu toast inspiratsiooni saanud Ewan riputas ka elutubadesse ridamisi jõulutulukesi, nii et kõikjal oli selline mõnus mahe valgus. Ning laupäeva hommikul oli loomulikult tulemuseks see, et korter oli nii sassis ja must, nagu ta pole kordagi varem olnud. Praeguseks oleme enam-vähem peo-eelse taseme tagasi saanud, kuigi läikivast puhtusest on asi muidugi kaugel.

Vastlapäevaks olin juba traditsiooniks saanud täisterakuklid esmaspäeval valmis küpsetanud, ning neid jätkub ikka kohe mitmeks päevaks. Teadupärast on siin aga sellel päeval traditsiooniliseks söögiks pannkoogid, ning asjale lähenemine on muidugi tüüpiliselt šotlaslik - poest ostetakse valmis koogid, mida siis mikrolaineahjus soojaks lasta (sest ise pannkookide tegemine on ilmselgelt ülejõu käiv tegevus). Või siis Ewan näiteks ajas nina püsti poepannkookide peale, ütles, et ei, misasja, pannkoogipäeval tuleb ikka ise teha, mis seisnes siis poest ostetud pannkoogipulbrile vee lisamisest ning saadud segu väga ebaõnnestunult küpsetamisest (asi meenutas rohkem kõrbenud munaputru). Eks igal riigil omad kombed, aga huvitav ikka, et kuigi siin on terve püha just pannkookidele põhinev, ei tundu keegi viitsivat ega oskavat neid teha, samas kui Eestis õpitakse neid minu meelest ühe esimese asjana ema kõrvalt ise küpsetama.

Eile toimus aga veel midagi põnevat, nimelt jõudis minu suur kolmanda kursuse projekt lõpuks kulminatsioonini. Viimastel kuudel olen tegelenud ansambli Bastille loo "Pompeii" sümfooniaorkestrile arranžeerimisega ning eile õhtul sain oma loomingut lõpuks ka elusas esituses kuulda. Arvestades, et ma pole varem sellise asjaga üldse kokku puutunud, oli muidugi väga huvitav kogemus, palju positiivset ning ka negatiivset. Kogu sündmus seisnes siis selles, et Ayrshire Symphony Orchestra võttis oma iganädalase proovi käigus korraks minu noodid ette, harjutas natuke ning mängis siis loo ilusti läbi, mis sai videosse võetud ning jõuab lähipäevadel ehk ka Youtube'i. Dirigent kiitis mu arranžeeringut, ütles, et olen hästi ja huvitavalt erinevate pillide tämbreid kasutanud ning et ka rütmid ja erinevad mänguvõtted on parasjagu põnevad, mida mul oli loomulikult väga hea meel kuulda. Samas oli ta ilmselgelt orkestrist (ja endast) üsna heal arvamusel, kuigi tegelikult jäi filmile palju vigu, küll mängiti mööda või unustati õigel ajal sisse tulla, lisaks vajus terve orkestri tempo loo lõpuks ikka väga ära, mis on küll puhtalt dirigendi teha. Tundus aga, et neil oli väga kiire oma tavalise prooviga edasi minna, mistõttu ei olnud sobiv veel üht läbimängu paluda, nii et eks siis videolt paistab, kui hea või halb see tegelikult sai (filmima palusin tuttavad, ise pidin loos trummi mängima, kuna orkestril puuduvad täielikult löökpillimängijad). Aga igaljuhul oli väga õpetlik, enne olin parajalt närvis (mis on vist normaalne ka, kui minna 50 võõra inimese ette oma elu esimese orkestratsiooni-katsetusega) ning pärast muutis järsk pingelangus mu ebatavaliselt jutukaks ning hüperaktiivseks. Kui video kätte saan, lisan selle kindlasti siia ka, ükskõik kui õudne see ka siis poleks.

Ja kõigele sellele põnevale on muidugi üsna raske keskenduda, kui vabalt võiks veeta päeva erinevaid uudistekanaleid jälgides (millega esmaspäeva õhtul Ewaniga ka vähemalt kolm tundi sisustasime). Loomulikult ei olnud siin mu sõbrad olukorraga üldse kursis, ning olid väga üllatunud, kui mainisin, et asjad on juba paar kuud päris kehvasti olnud. Kui nad on aastaid siin minu üle nalja teinud, kui ma kuidagimoodi Venemaad kritiseerin, siis nüüd äkitselt oleks nad nagu aru saanud, mida ma muretsen. Tore küll, et mul õigus on, aga natuke nukker võit ka.