.

Viimasel ajal on elu möödunud üsna vaikselt ja sündmustevaeselt, mistõttu pole eriti põnevaid juhtumisi ette näidata. Neljapäeval käisin Glasgows kuulamas Polar Bearsi vast seni tähtsaimat kontserti, mis oli tähtis just põhiliselt toimumiskoha poolest - King Tut's Wah Wah Hut on legendaarne baar, millest on viimase 20 aasta jooksul oma karjääri algusaegadel läbi käinud pea kõik kuulsamad bändid ning kus 1993. aastal sõlmis oma esimese plaadilepingu selline väike ansambel nagu Oasis. PBIP oli esimene esineja, mistõttu lava ees olid põhiliselt lähedasemad sõbrad-tuttavad, muu rahvas polnud veel eriti kohale jõudnud. Kontsert oli aga tore, ma polnud neid tükk aega kuulnud ja eks nad ka ikka vaikselt arenevad.
Sain ka lõpuks filmitudengite käest kätte video oma orkestriproovist ja kuigi lubasin, et panen siia lingi, siis kahjuks ei saa ma seda kuidagi teha. Lugu on filmitud suurepäraselt, selles suhtes pole mul mingeid etteheiteid, aga kahjuks ei mängi orkester viie minuti jooksul peaaegu ühtegi õiget nooti. Või noh, need ei kosta lihtsalt vaskpillide omaloomingu kõrvalt välja. Ma suutsin ühe korra selle video algusest lõpuni läbi kuulata, aga rohkem pole ma ennast piinanud, kuna esitus on tõesti allapoole igasugust arvestust. Mis tähendab, et ma ei saa seda ka oma projekti jaoks kasutada ja pean nüüd imekiiresti kuskilt ühe asendusorkestri leidma ja kogu asja uuesti tegema. Eks siis paistab, mis sellest kõigest saab.