.

Reedene päev oli mitmes mõttes väga huvitav. Hommikul suundusin ma vabatahtlikult kella kümneks kooli juurde, et minna sealt koos teiste õpilastega väikesele jalutuskäigule mööda Ayri koos giidiga. Eks ma olen siin ringi jalutanud juba aastaid, kuid taipasin, et tegelikult pole ma kordagi kuulnud kellegi targa inimese juttu siinse ajaloo kohta ning kuna pärast ekskursiooni oli välja kuulutatud ka tasuta lõunasöök, olingi ennast kohe kirja pannud. Kooli jõudes selgus, et inimesi oli kohale tulnud koos minuga täpselt neli ning mina olin ainuke kohalik, UWS-il on teadupärast kokku neli ülikoolilinnakut (lisaks Ayrile veel Paisley, Hamilton ja Dumfries). Nii et päris väike seltskond, aga sellegipoolest huvitav, kuna inimesed olid pärit Hiinast, Nepalist ja Kolumbiast ning ka erialade poolest olime kõik päris erinevad. Ekskursiooni viisid läbi Ayri kirikuõpetaja ning kohaliku omavalitsuse esindaja, kes uuris kohe minu arvamust igasuguste siinseid tudengeid puudutavate küsimuste kohta ning ma üritasin siis võimalikult veenvalt oma seisukohti esitada. Meie seltskonda iseloomustab veel kõige paremini vast see, et teised tüdrukud olid kõik vahetusõpilased ja tulid Šotimaale ainult aastaks, ning kuna keegi neist ei elanud Ayris ega rääkinud ka inglise keelt päris laitmatult, olin mina äkitselt grupi kõige enesekindlam ja jutukam liige. Aga jalutuskäik oli tõesti tore, juhiti tähelepanu mitmetele detailidele, millest ma muidu lihtsalt pea maas mööda marsin ning jällegi peab tõdema, et kui korraks natuke teise pilguga vaadata, siis on Ayr ikka päris kena. Tore oli veel jälgida, kuidas nii kiirikuõpetaja kui ametnik olid rahva seas väga tuntud ja populaarsed, pidevalt tervitasid nad vastutulijaid või lehvitasid kaugemalt möödujatele. Peatusime ühe vana müüri juures, ning kirikuõpetaja juhtis tähelepanu selle äärel olevatele kujudele, mida ma polnud tõesti mitte kunagi märganud. Samal ajal jäi meie juures seisma üks tore vanatädi, ilmselgelt koguduse liige, kes polnud samuti viimase kahekümne aasta jooksul neid kujusid märganud. Ta oli väga rõõmus, et ta nüüd need avastas ning tänutäheks ostis ta kirikuõpetajale kohe kõrvalasuvast letist karbitäie viinamarju, soovis meile head päeva ja läks rõõmsalt kodu poole.

Mingil hetkel jalutasime mööda ka kohaliku ajalehe toimetusest ning kuna meie giid jällegi tundis kõiki seal töötavaid inimesi, astusime korraks ka majja sisse. Järgneva võiks kirja panna kui anekdoodi: eestlane, hiinlane, nepallane ja kolumblane astuvad toimetusse… ning äkitselt on kõigil kiire, nad aetakse pisikesse ruumi ajakirjanikuga vestlema, kutsutakse kohale fotograaf, pannakse kirja kõigi nimed, rahvused ja erialad, palutakse poseerida koos värske lehega ning minnakse siis ka peatänavale päikese kätte rõõmsaid turistipilte tegema. Kogu asi oli nii absurdne ja naljakas, et mu peas ei jõudnud veel eriline vastumeelsus arenedagi (kuigi miks ometi peaks mu pilt lehte minema), järgmisel kolmapäeval saab siis põnevusega poest värske numbri osta. Mingit lugu ju otseselt pole, aga eks nad nupukese teemal "välismaalased külastavad Ayri" peavad siis kokku panema. Vähemalt tean, et ülikooliaastad on ikka asja ette läinud ja olen igaveseks kohaliku lehe arhiivis jäädvustatud. Väidetavalt ei olnud meie lehte sattumine üldse giididel ette planeeritud, tublid ajakirjanikud haarasid lihtsalt kiirelt võimalusest kinni. Lõpetasime oma jalutuskäigu Ayri tähtsaimas kirikus, mida ma polnud varem seest näinud ning kuigi ma pole eriline kirikutefänn, oli see tõesti väga ilus ja valmistas meeldiva üllatuse. Lõpuks saime veel nautida koguduse tädikeste pakutud lõunasööki (suppi, võileibu, teed ja kooki), nii et kokkuvõttes jäin väga rahule ja olin rõõmus, et ma ikkagi läksin.

Pärastlõunal käisin ja kuulasin veel üht huvitavat kontserti, kus esinesid mu enda kursusekaaslased. Need, kes valisid sellel semestril Songwritingu, olid terve eelmise nädala olnud eraldi majakeses, kus nad siis muudkui päevad läbi erinevates koosseisudes lugusid kirjutasid, samal ajal kui meil ülejäänutel toimusid tavalised loengud. Parimad lood tulidki reedel ettekandele ning ei ole midagi öelda, meil on ikka palju andekaid inimesi koos. Loomulikult oli ka vähemsäravaid lugusid, kuid mitmed jäid kohe meelde ja üht lemmikut oleks pea võimatu valida. Kontserti filmiti ka, kui see kuskile avalikkuse ette jõuab siis saan ehk siia mõne lingi lisada.