Teater

Praegu tundub, et üritan ikkagi Recording for Media läbi teha, kuna see on lihtsalt kõige huvitavam ja ma viitsiksin ehk selle nimel pingutada. Poole hindest moodustab ühest laulust remiksi tegemine, mille kallal oleks kindlasti väga lahe nokitseda, kui ma lõpuks baasteadmised omandanud olen. Eks siis selgub, mis sellest täpsemalt tuleb, peaasi on kuidagi läbi saada ja ühtteist kasulikku ka kõrva taha panna. 

Teisipäeval käisin jällegi kinos, seekord vaatamas "Wall Streeti hunti", mis mulle samuti täitsa meeldis, aga nädala kultuurisündmuseks tuleb kindlasti nimetada eileõhtust teatriskäiku. Glasgow Citizens Theatre esitas oma versiooni Strindbergi näidendist "Preili Julie" ning ma mõtlesin, et tegelikult võiks ju vahetevahel ennast kätte võtta ja kohale sõita, mis see siis ära ei ole. Seda enam, et pilet oli tudengile vaid 10 naela ning selle eest sai isegi päris hea koha. Selles konkreetses lavastuses oli tegevus toodud sõja-aegsele Šotimaale, mis tegi mu üleüldise kogemuse veel eriti huvitavaks - laval rääkisid tegelased tugevate šoti aktsentidega, kuid enda ümber publikus oli kuulda ainult peenutsevaid inglasi. Kirjeldasin pärast seda olukorda Ewanile ka, ning ta ütles, et jah, tõesti on nii, et siin kohalikud väga teatris ei käi, asi pole sugugi rahas, vaid nii lihtsalt kuidagi on. Ei tea siis, miks neid see ei huvita või mida muud põnevat nad oma ajaga peale hakkavad. Otseloomulikult rullus samaaegselt lahti ka tükk "Ida-eurooplane lääne suurlinna teatris" minuga peaosas - ühelt poolt on tore, kui sind sõbralikult vastu võetakse, koht ilusti kätte näidatakse ja tasuta kava kätte pistetakse, teiselt poolt on natuke piinlik, kui paar minutit hiljem tuleb tädike viisakalt ütlema, et ma võtaks selle sama kavalehe enda eest rõduääre pealt ära (mis siis ometi saaks, kui see sealt laperdades alla liugleks, kellegi pead riivaks ning ohver teatri kohtusse kaebaks ja moraalse kahju eest miljoneid hüvituseks nõuaks?). Teater ise oli väga uhke ja ilus, vanaaegne, tegin ka soovitusliku ühenaelase annetuse "istmete restaureerimise fondi". Ning tükiga ja näitlejatega jäin samuti väga rahule, etendus oli ilma vaheajata ja kestis natuke üle tunni, mis möödus väga kiiresti. Siinne publik elas loomulikult asjade käigule minu jaoks harjumatult häälekalt kaasa, naerdi kõva häälega ning mõne teravama repliigi või äkilisema liigutuse peale kostsid ahhetused ja võpatused. Igal juhul oli see väga huvitav kogemus ning ütles jällegi siinse kultuuri kohta nii mõndagi. Kui tulevikus veel mõni tükk silma hakkab, mis mind huvitada võiks, üritan kindlasti minna.

Enne, kui tädike jälle keelama tuli,
jõudsin kiirelt ühe pildi teha.