.

Eile oli üle tüki aja jälle üks erakordselt ilusa ilmaga päev - kuigi muidu ei ole ka veel eriti külm, on viimasel ajal siiski hästi palju sadanud, mistõttu otsustasime Ewaniga eilsest päikesepaistest viimast võtta. Tulemuseks viietunnine ja umbes 16-kilomeetrine jalutuskäik ümber Ayri. Hakkasime kõndima ilma erilise sihita, nii et jõudsime välja kohtadesse, kus ka Ewan polnud varem käinud, minust rääkimata. Trampisime läbi suurte mudaste karjamaade, lambad meie eest põgenemas, ronisime üle loendamatute aedade ja väravate (iga kord kartes, et järgmise heki taga ootab trobikond tapjapulle) ning nautisime värsket õhku ja linnast välja saamist. Lisaks lammastele nägime maailma armsamaid lehmi (tundusid üsna noorukesed olevat), hobuseid (Ewan pidi ootama, kuni ma nad kõik üle aia läbi patsutasin), jäneseid (ühele oleksime sõna otseses mõttes kogemata pikas rohus peale astunud, kartsime juba, et tal on midagi viga, kuid tundus, et ta oli lihtsalt pikutanud ning virgudes kepsutas kiirelt minema) ja ühes suures aianduskeskuses isegi akvaariumiteviisi kalu, krabisid ja muid põnevaid mereelukaid (kaalusime juba tõsiselt mõne soetamist). Õhtuks jõudsime ringiga Ayri rikkamatesse linnaosadesse, kus vaatasime kadedusega kõiki suuri losse meenutavaid maju ning unistasime tulevikust, kus me saaksime ka taolistes häärberites elada. Koju jõudes leidsime, et oleme välja teeninud natuke kiirtoitu, nii et ostsime kohalikust putkast õhtusöögiks traditsioonilised fish & chipsid.

Eriti suurte kõrvadega lambad, kes niimoodi istudes
meenutasid hiiglaslikke küülikuid.

Väike armas aksolotl, kelle me oleks
heameelega endale koju toonud.