.

Reedel käisin külas sõbrannal Caroline'il, kes lõpetas kevadel ülikooli ning kolis suvel Ayrist umbes veerandtunni kaugusel asuvasse linnakesse nimega Troon. Ametilt on ta nüüd algkooliõpetaja (ehk siis tegeleb ta umbes viieaastaste lastega) ning siiamaani tundub talle see väga meeldivat. Siin on muidugi õpetajad väga kõrgelt tasustatud, nii et ta plaanib aasta otsa raha koguda ning siis minna Uus-Meremaale. Igatahes oli mõnus korraks Ayrist välja saada ja näha, kuidas keegi ongi pärast lõpetamist saanud tööle oma erialale ja naudib seda. 

Ülejäänud nädalavahetus möödus rahulikult, tänu kultuurkapitali lahkusele olen ma viimasel ajal saanud  natuke vabamalt elada ja süüa ka muud peale kiirnuudlite, seega proovisin järele mõnda toredat retsepti. Kui aga astuda minu tuppa, jääb esmapilgul mulje, et ma olen väga usin õpilane, lähemal uurimisel selgub aga, et olen vist omadega alles aastas 2010 ja valmistun matemaatika riigieksamiks. Nimelt tekkis ühel päeval mõte, et huvitav, kas ma suudaksin praegu lahendada kas või ühe riigieksami ülesande, nii et võtsin kätte "Matemaatika gümnaasiumikursuse kordamise" (mille ma just enese vormis hoidmise eesmärgil alguses Šotimaale tulles kaasa tõin) ja hakkasin otsast lahendama. Esimesed viis minutit oli täielik kaos, tundus, et ma pole eales midagi sellist osanud, kuid mõne aja pärast hakkas siiski midagi meenuma ning veetsin järgmised neli tundi avaldisi lihtsustades. Loomulikult oleksin ma võinud oma aega ka natuke paremini kasutada, kuid vabandasin ennast välja sellega, et ma ju tegelesin ikkagi õppimisega, mitte ei logelenud niisama.