.

Paar päeva tagasi sain lõpuks teada oma esimese poolaasta ainukese hinde (kuna lõputöö ja loominguline projekt kestavad terve aasta, siis neid pole veel eriti hinnatud). Aineks oli Music Entreprenurship ning tulemuseks A3 - vanasti oli võimalik saada vaid üht sorti A-sid, nüüd tundub, et on toimunud mingisugune jagunemine. Aga A on ikkagi A, nii et ise olen küll rahul.

Tööl on viimasel ajal miskipärast täitsa tore olnud, ei teagi, kas põhjuseks on mu uued, veidi teistsugused tööülesanded, uus seltskond, või uus, hästi julgustav ja tore vahetusevanem (arvatavasti see kõik kokku). Kolmapäeval juhtus aga naljakas lugu - kui ma tavaliselt lõpetan kell 8 õhtul, sain ma tol õhtul koju alles veidi enne kella ühtteist. Nimelt oli enamik meist juba koju läinud, mina, vahetusevanem ja veel kaks tüüpi olime viimased ning hakkasime tagaust lukku panema, mis ei tahtnud aga sugugi sulguda. Mehaaniline lukk oli ammu katki, kuid nüüd ütles miskipärast ka kogu elektroonika üles ning kohe kui maja alarmi alla sai, vajus uks pärani lahti (mis loomulikult pani selle alarmi hopsti tööle). Niisiis tuli kutsuda lukksepp (elektrikut polnud sel kellaajal enam võimalik kätte saada), teda pidi aga kaks töötajat ootama jääma, kuna kellelgi ei ole lubatud üksinda poes viibida. Mina olin ainuke, kelle kojujõudmine ei sõltunud ühistranspordist, nii et läksime aga vahetusevanemaga sisse tagasi, tegime teed, leidsime ülemuse lauasahtlist karbi küpsiseid ning hakkasime ootama.

Mingil hetkel tekkis meil mõte sobitada välisuksele üks samasugune lukk maja sees olevalt ukselt, nii et hakkasime seda lahti monteerima. Õnneks müüb meie pood ka tööriistu, nii et mina sain aeg-ajalt joosta riiulite vahele paremat kruvikeerajat või haamrit otsima. Vahepeal saime ka kinnitust, et poes kummitab, kuna terve riiulitäis metallist ahjuplaate otsustas ühel hetkel ümber kukkuda (poe teises otsas, kus keegi polnud viimase tunni aja jooksul käinudki). Võite ette kujutada, kui õudset kolinat see inimtühjas poes tegi. Meie geniaalne plaan ei läinud aga siiski päriselt korda, kuna lukk, mille me siseukselt ära võtsime, sulgus teisele poole kui välisuks ning selle mehhanismi ümberkeeramisega me siiski enne lukksepa tulekut hakkama ei saanud (kellel polnud ka küll ühtegi paremat mõtet ning pärast väikest pusimist see tal ikkagi õnnestus). Niisiis saimegi majast minema alles kell pool üksteist, aga vähemalt makstakse see aeg kõik kinni, nii et ma olin päris rõõmus. Keegi võiks mulle iga päev teejoomise eest palka maksta.

Eile päeval käisin jälle Glasgows, et viia läbi intervjuu oma uurimistöö jaoks. Jaanuari alguses intervjueerisin üht kohalikku heliloojat, kes on kirjutanud muusikat päris mitmetele filmidele ja telesaadetele ning tema oskas soovitada üht režissööri, kellega ma ka rääkida võiksin. Eile saimegi lõpuks kokku ning vestlesime sellest, kuidas tema suhtub filmimuusikasse, kui palju ta sellele tähelepanu pöörab ning kuidas seda oma loomingu täiustamiseks kasutab. Enne intervjuud sain aga läbi astuda ühest pisikesest ida-euroopa toidukaupade poest, kuhu ma olin juba ammu tahtnud minna. Leti taga lobisesid kaks neiut muidugi vene keeles, kuid riiulid olid täis parimaid poola purgisuppe ja konserve, Laima komme, halvaad ja barankasid. Minu jaoks oli parimaks leiuks siiski nende pisike sügavkülmik, kuhu nad miskipärast olid otsustanud panna hoiule kõiksugused kohukesed. Lõpuks lahkusingi poest ühe korraliku rukkileiva ja eri sorti Karumsi kohukestega (mustsõstra oma pole ma varem proovinudki), mida nüüd järgemööda kodus hävitan.