2015

Niisiis. Oleme jõudnud omadega uude aastasse, jaanuar on ka juba märkamatult mööda lipsanud, kuid minul jätkub siin kõik üpriski samamoodi. Väike puhkus Eestis kulus väga ära ja õudselt tore oli ikka natuke kodust toitu süüa ja lund näha (kuigi seda seekord just eriti palju ei olnud). Nüüd tuleb aga taaskord pühenduda õppetööle. Loomingulisele projektile ja lõputöö kirjutamisele lisandub sellel semestril veel üks aine nimega Music, Film & Sound Aesthetics. Kõlab suurejooneliselt, ning on ka, meid jagati esimeses loengus kohe neljaliikmelistesse gruppidesse, kellega siis kursuse jooksul koos tööd teeme. Kätte anti üks 9-minutiline maailmalõpu- ja katastroofi-teemaline lühifilm, milles meie peame ära asendama kogu heli, ehk siis dialoogi, heliefektid ja muusika. See tähendab, et peame leidma sobivad näitlejad, kes teksti uuesti peale loeksid, kirjutama või otsima sobiva muusika ning lindistama loendamatul hulgal efekte, nii püssidest tulistamise, autoavariide ja märatsevate rahvahulkade kui ka vaikselt sulguvate uste, kõhedal tänaval kajavate sammude ning auto sees kuuldava suunatulede plõksumise jaoks. Üsna sarnast asja tegime ka eelmisel aastal, kuid tookord ei pidanud me dialoogi pärast muretsema ning filmijupp oli poole lühem. Aga õnneks oleme siiski neljakesi, kuigi tööd on palju ja arvatavasti tekitab see kõvasti stressi, tundub projekt ikkagi väga põnev ja vahva. 

Ühesõnaga, praegu ei tohiks mul enam olla ühtki vaba momenti, alati on kooliasju, millega ma peaksin tegelema, kuid nagu ikka, armastan ma need sujuvalt viimastele hetkedele lükata. Pärast puhkust õnnestus mul ka tööle naasta, selgus, et minust oleks kasu ka pärast kiiret pühadeperioodi. See väike palk kulub loomulikult marjaks ära. Eks näis, palju ma sellel poolaastal jõuan blogisse kirjutada, ehk vast siis, kui midagi huvitavamat juhtunud on. Igapäevast kooli- ja tööelu pole ju mõtet kirjeldada.