Kool

Täna olid lõpuks esimesed loengud (need, kes valisid RFM-i, käisid juba eile kohal, Songwriting on reedeti). Neljapäeva hommikuti hakkab meil siis olema Online Music Promotion. Tund toimub suures arvutiklassis (ning kahes grupis), kõik istuvad hiiglaslike iMacide taga ja üritavad Facebookis passimise kõrvalt vahepeal ka loengut kuulata. Õppejõuks on noor naine (mis on siin üsna haruldane), kes tundub esmamulje põhjal oma ainet küll väga hästi tundvat ning on kõigi uusimate sotsiaalmeedia võimalustega kursis (ja ega teisiti saakski). Järgneva kolme kuu jooksul tuleb meil tekitada online-kampaania mõne kontserdi, uue plaadi või lihtsalt bändi reklaamimiseks. Selleks tuleb meil kujundada korralik Wordpressi lehekülg ning teha kontod kõigile tähtsamatele sotsiaalmeedia lehtedele (Facebook, Twitter jne). Tundub väga lahe aine olevat, hea, kui meile reaalselt õpetatakse, kuidas kodulehti kujundada, mitte ei pea lihtsalt ise pusima. Aga asjal on ka üks halb/hirmutav külg - me ei ole gruppides, vaid igaüks peab ise hakkama saama. Kuidas ma leian mõne bändi või kontserdikorraldaja, kes tahaks, et mina nende reklaamikampaaniaga tegeleks, ei tea, aga see tuleb mul kiiremas korras välja mõelda. Koduleht moodustab suurema osa meie hindest, lisaks veel lühike ettekanne kuskil novembri lõpus, kus me seletame, kuidas meil projektiga läheb ning lõpuks kirjutame veel essee online-turunduse hetkeolukorrast ja tulevikust. Nüüd olen ma tõesti rõõmus, et see läpakas ostetud sai, kuna sellise ainega oleks kohutavalt tüütu arvutiklassis tegelemas käia.

Pärastlõunal oli teine kohustuslik aine, Commercial Music Strategies. See tundub veel hirmutavam, kui OMP, aga kui ma selle üle suudan elada, on see kindlasti väga kasulik. Põhiliselt tegeleme me tundides oma suhtlusoskuse arendamisega, pöörame tähelepanu kehakeelele ja näoilmetele, üldisele keelekasutusele ja õpime igasugu nippe, mida muusikatööstuse "haidega" silmast-silma suheldes kasutada tuleks. Õppejõuks on noor mees, kes on meie eriala alles paar aastat tagasi lõpetanud ning enam-vähem kohe ise õpetama hakanud, lisaks mängib ta veel mitmes bändis ja korraldab igasugu tuure. Ta hirmutas meid (või noh, mind) juba küll täiesti ära, kirjeldades tulevasi loenguid, kus kaks inimest teevad mingit rollimängu ja terve ülejäänud klass jälgib (ja hindab) pingsalt mõlema kehakeelt. Ühe osa hindest moodustabki meie kauplemis-/veenmisoskus, kui õppejõud mängivad plaadifirmade esindajaid või advokaate ning meie esindame artisti ja peame saama kokkuleppele mõne plaadilepingu osas. Lisaks jagati meid paaridesse, jällegi, lektori suva järgi ("I'm sorry if you're gonna have to work with someone you hate, but I honestly couldn't care less"), ikka selleks, et me oskaks kõigiga koostööd teha. Mina sain paariliseks ühe uue tüdruku, kes tuli Ayri kolledžist otse teisele kursusele, nii et tema jaoks on niikuinii kõik inimesed võõrad. Kahekesi tuleb meil seada üles kujuteldav plaadifirma või hakata mänedžerideks, meil on  mängult 60 000 naela, mille eest me peame rentima endale kontoriruumid ja muutma 12 nädala jooksul oma firma edukaks. Ehk siis kõik on ikka väga otsene praktika, mis on muidugi kasulik, kuigi alguses veidi hirmutav. Tundub, et nendes loengutes ei saa kuidagi ennast kellegi taha peita, iga hetk võidakse küsida sinu arvamust või paluda tuua mõnd asjakohast näidet.

Homme on esimene Songwritingu tund ning rõõmus taaskohtumine David Scottiga, pärast seda asume koos Emma, mu CMS-i paarilisega kohe tööle esimese koduse ülesande kallal (mõelda firmale nimi, teha sellele meiliaadress ja tumblri konto).