Madisons

Ma pole nüüd tükk aega kirjutanud, kuna midagi eriti põnevat pole nagu juhtunud, aga lõpuks on mul üks hea uudis: aega kulus kõigest kaks aastat, kuid ma sain lõpuks jala Šotimaa tööturu ukse vahele! Nimelt töötan ma nüüd ööklubis nimega Madisons, mis on üks kolmest klubist, mida Ayril oma rahvale pakkuda on. Eelmisel nädalavahetusel istusime parajasti Ewaniga teleka ees, kui talle tuli rõõmusõnum: "Oh, ma sain vist Madisonsi tööle!" Ütlesin naljaga, et ma tahan ka sinna tööle, muidugi mitte uskudes, et see võiks päriselt juhtuda, aga Ewan edastas ka minu kontaktandmed, lootuses, et ehk neil on vaja mitut uut töötajat. Paar päeva hiljem saime teada, et peame olema kohal kolmapäeva õhtul kell kolmveerand kümme. Meil polnud õrna aimugi, mille jaoks me üldse sinna läheme, kas tegemist on intervjuu või proovipäevaga ning mis töö jaoks meid üldse tahetakse: klaaside korjamine, baaritöö, väljas flaierite jagamine vms. Panime siis oma korrektseimad mustad riided selga, et sobiks nii intervjuule kui ka kohe tööle ning kõmpisime veidi närviliselt kolmapäeva õhtul klubi juurde. Telefoninumbril, millele helistama pidime, et sisse saada, ei võtnud loomulikult keegi vastu, nii et seisime kuskil veerand tundi paduvihmas ukse taga ja hakkasime juba vaikselt lootust kaotama. Lõpuks siiski keegi märkas meid, tegi ukse lahti ning ütles, et ta helistab kohe sellele inimesele, kes meiega tegelema peaks. Selgus aga, et see inimene jõuab alles poole tunni pärast, nii et ta otsustas ise meid "intervjueerida". Istusime kolmekesi maha, ta küsis, kas meil on eelnevat kogemust, Ewan vastas, et ta töötas kolm aastat ülikooli baaris, mille peale mees ütles, et väga tore, alustate siis tööga reede õhtul. Ma ei jõudnud kordagi suud lahtigi teha ning sain lihtsalt tööle Ewani kogemuste põhjal. Koju kõndides olime loomulikult väga rõõmsad ning ei suutnud hästi uskuda, et kogu asi nii kergesti oli läinud. Kuigi me ei teadnud endiselt, mille jaoks meid palgati, mõtlesime, et vähemalt oleme kahekesi koos ja ehk saame kuidagi ikka hakkama.

Reede õhtul läksime taaskord veidi närviliselt kohale ning siis selgus, mida me täpsemalt tegema hakkame. Meie ülesandeks on korjata klubist kokku kõik tühjad klaasid, need puhtaks pesta ning baari taha tagasi laduda. Tegemist pole just kõige nõudvama tööga, ning kuna reede õhtul polnud ka klubis eriti inimesi, olime lahkudes endaga väga rahul. Laupäeval oli aga hoopis teine lugu, kuna klubi oli paksult rahvast täis, ning me pidime Ewaniga olema erinevate baaride juures ja väga kiiresti töötama, et puhtad klaasid otsa ei lõppeks. Kohe ilmnesid ka töökorralduses mõned puudused, nii et kuigi kumbki meist ei peatunud õhtu jooksul kordagi, muudkui aga korjasime ja pesime, kasvas mustade klaaside virn siiski hirmuäratavalt kõrgeks ning baari taga jäi puhtaid klaase järjest vähemaks. Kuna päris otsa midagi ei lõppenud, polnud tegelikult hullu ning enamik baaritöötajaid suhtusid meisse ikka hästi sõbralikult ja tundsid meile kaasa. Ainuke probleem oli meil oma otsese ülemusega, kes aeg-ajalt meile nähvas, et me kiiremini liigutaksime (mis polnud eriti võimalik) ning et selline tempo pole ikka vastuvõetav. Kokkuvõttes oli väga stressirohke õhtu, koduteel kirusime mõnuga oma ülemust ning saime lohutust sellest, et vähemalt läks meil mõlemal sama hullusti. Järgmine vahetus on mul kolmapäeval ja Ewanil reedel, kuna need õhtud on vaiksemad, on neil siis tavaliselt vaja ainult üht inimest. Saab näha, kuidas ma üksi hakkama saan, kuid nii hull, nagu laupäeval, ei tohiks asi siiski olla. Järgmisel laupäeval võitleme jälle kahekesi nende massidega, ehk tuleme seekord natuke paremini toime.

Klubi ongi lahti kolmel õhtul (kolmapäev, reede, laupäev) ning tundub, et kumbki meist hakkab tööl käima kahel õhtul nädalas. Tööaeg on umbes üheteistkümnest kuni poole kolme-poole neljani, sõltuvalt inimeste hulgast, nii et nädalas tuleb meil mõlemal töötunde kõige rohkem kuskil kaheksa ringis, mida ei ole just väga palju, samas on aga Šotimaal miinimumpalk eurodesse arvestatult umbes 7.53 tunnis, nii et kurta ei saa. Siiamaani pole keegi veel küsinud, kas me ka jõulude ajal töötada saame, nii et arvatavasti kaotan ma töö kohe, kui mainin, et ma tavaliselt sõidan umbes kuuks ajaks ära (mida ma kindlasti ka sellel aastal teha tahan), aga vähemalt on mingigi kogemus siin töötamisest olemas ning kes teab, ehk saan uuel aastal jälle kas samasse kohta või mõnesse muusse klubisse tööle. Igatahes praegu olen väga rahul, saan vaba aega natuke otstarbekamalt sisustada ning teenin veidi söögiraha lisaks.